vahel tulevad huvitavad mõttevälgatused, vahel ei oska neid sõnadesse panna, ega kirjeldada, vahel ei oska neid isegi mõelda.. vahel on vaikus.. vaikus nagu enne tormi... pole mõtteid, pole ideid.. tühjus.. koputa ning sulle kajab vaid vastu hääl, mis hüüab vaikuses ning sellest ei saa ju mõhkugi aru.. et mida ta mulle siis hüüab?
aga arvan et vahel ongi targem et aru ei saa... ei tahagi teada mis seal vaikuses kajab.. mulle ei meeldi vaikus.. mulle ei meeldi ka lärm.. aga mulle meeldib kui mu ümber on elu... aktiivne elu.. muusika.. emotsioon.. loodus.. kui oskad neid kuulata siis tead et tegelt pole me ümber kunagi vaikust. teispoolsuses võid vaiki olla ning olla ümbritsetud vaikusega... või mille iganesega mis seal leidub... aga siin.. nüüd.. praegu.. just sel momendil vajan ma elu mis oleks täis kõike muud kui vaikust... aga samas ei tohi see hakata segama mu mõtlemist, no nii et ma ei kuuleks oma mõtteid kui need mul peas laulavad... mulle meeldib oma mõtteis laulda laulmata laule, olla seal kus ma muidu ei ole, teha seda mida muidu ei tee... sest mulle meeldib nii... see on nii hea tunne olla oma mõtetega unistustes... mitte seal taevastes alades, et see kukkumine valus oleks või nii.. aga just nii kaugel et tunda piiri reaalsuse ning mõttemaailma vahel... unistamine pole veel kellegile halba teinud.. kui on! siis pole see olnud enam unistus vaid ulme... ei tasu nende roheliste mehikestega mingeid kokkuleppeid sõlmida... unistused on ikkagi need mille nimel me elame ning pingutame...
näed kuidas mõtted liiguvad... ainult aseta näpud klaviatuurile.. pane taustaks vastavale meeleolule muusika (mida pole alati lihtne leida) ning pärast saad lugeda miuksed mõtted sul peas läbi käivad... mul jooksis korraks juhe kokku... aa jh.. muusika pala vahetus ;) nüüd uus lugu ning taas näpud käivad.. ma ei ole kindel mida siia nii lõpuks kõike kirja saab... aga proovige kah.. ja avastate endas uut ja huvitavat äkki... xavier naidoo mängib mul hetkel... no ei saa saksa keelest aru, aga kui lugusid kuulad siis laulu emotsioon jõuab ikkagi kuidagi minuni... varvas matsub vaikselt rütmis ning hinges on kuidagi rahulolu... kerge olemine.. vaba.. no ma ei tea.. seda peab ikka ise kogema või aru saama sellest... võite mind ju imelikuks pidada aga ega ma polegi väitnud et ma ei ole imelik.. kiiksuga olen.. nagu sinagi, või sina seal või sina seal tagareas.. meis kõigis on mingi kiiks.. kellel suurem kellel väiksem.. kellel hullem kellel veel hullem.. kellel lööb kohe välja kellel millisekundi jooksul... aga kiiks on hea... see toob me isiksused välja.. näitab kes me oleme.. ning aitab meil ka arusaada teiste kiiksudest ning on ju hea teadmine et pole ainuke kiiksuga siin maailmas...

ok.. nati pikaks sai... rautselt juba poole pealt panite selle lehe kinni ning võtsite ühendust hullariga... edu teile.. aga teised kes te seda siia lõpuni välja lugesite.. paluksin teilt kommentaare ja muidu ettepanekui kirjutiste suhtes siia alla kommentaari lahtrisse... vastasel juhul ei viici ma enam kirjutama hakata... kuna iseendaga suhtlemiseks võin ka endaga niisama rääkida :)

aga kena päeva ja ehk uute kirjutisteni!!!!
teie: Heiki